Erinevat tüüpi ja stiili kaardid

Scrapbooking kaardid on disainpaberitest ja väljalõigetest kihilised kaardid, mida näeb väga arvukalt disainpaberi kogukondades (kirjutasin nendest eelnevas postituses). Scrapbook‘i mõiste iseenesest viitab tõlkes “lõikeraamatule” – täpsemalt mälestusteraamatule, mis on käsitsi meisterdatud vastavast paberist ja väljalõigetest. Praeguseks on see mõiste laienenud ja viitab tehnikale – scrapbook tehnikas saab teha ka paberist kaarte, albumeid, karpe jms. Leidsin kõige lihtsama näite Teeme TeistMoodi blogist. Nagu autor ise ütleb, eelistab ta puhtamat joont ja seal ei ole kasutatud nii palju väljalõikeid. Kellele meeldib suurem volüüm, leiab arvukalt ideid just disainpaberi postituses mainitud kogukondades – seal kasutatakse kohati nii palju erinevaid kihte, et ilma videota ei saakski aru, mis seal meistriteosel kõik toimub.

Dimensioonide lisamiseks on populaarne kaarte mitte lihtsalt pooleks voltida, vaid nendest treppe moodustada. Konkreetse mõistena liiguvad ringi trifold ehk kolmevoldilised kaardid (vertikaalsed voldid) ja step cards ehk trepikaardid. Nendel on kuju poolest väga palju erinevaid variatsioone ja võib Youtubes või Pinterestis avastama jäädagi.

Popup-kaardid meenutavad mulle raamatuid lapsepõlvest, kus lehe keeramisel ei ilmunud lihtsalt tekst ja pilt, vaid hüppasid püsti ka kujundid. Nende kaartide puhul kasutatakse väljalõikeid, mis kaardi avamisel tekitavad ruumilise efekti. Siin on vaja loogilist mõtlemist ja mõningast geomeetria põhja. Ma olen alati suur matemaatikasõber olnud ja olen vaikselt ka popup väljakutse enda jaoks ette võtnud.

Shaker-kaardid on minu praegune lemmik ja on hetkel ka scrapbooking kogukonnas üsna standardiks kujunenud. Nagu nimi viitab, saab neid kaarte raputada – shaker kaartidel on lisaefektiks läbipaistev aken, mille sees on peidus litrid, pärlid või helmed. Viidatud videos on 6 erinevat varianti ja vahendit, millega seda efekti tekitada. Mina ise olen koguma hakanud mänguasjade ja elektroonikapakendite läbipaistvaid plastosi, mida saab väga edukalt kahepoolse teibiga kaardile kinnitada ja siis väljalõigetega ära kaunistada. Ma olen akna sisuga natuke hoogu sattunud ja kasutasin vahepeal liiga peent glitterpuru – sellega on oht, et ta leiab ikkagi oma tee teibi vahelt välja või siis kinnitub taustapildile, selle liialt ära kattes.

Tunnel-kaart on ka kihiline kaart, aga neid ei moodustata mitte väljalõigetest, vaid kaardi põhjast. Kaardi aluspaberist pannakse üksteise kohale mitu auguga kihti ja ääri või kõige tagumist kihti on võimalik kaunistada erinevate väljalõigete või muude elementidega. Kaarti vaadeldes tekib visuaalne tunneli efekt.

Shadow ehk varjukaardid on põhimõttelist tunnelkaardid, kuid iga kiht on omaette visuaalne element ja kihtide kokkupanemisel tekib terviklik kompositsioon. Teatud valguse või lausa valgustuselemendiga (näiteks LED-lampidega) on see ilus varjude mäng.

Kui seni mainitud näidete puhul on aluskujundiks nelinurk, siis tegelikult ei pea kaarti üldse alustama A4-paberi voltimisest. Kui on olemas lõikemasinad või šabloonid, võib põhjaks välja lõigata igasuguse kujundi – maja, pall, särk, tass, puu jms. Olen disainpaberi gruppides näinud ka ruumilist autot, lauda, karusselli ja muud sellist, mis on puhtalt paberist kokku pandud – ehk siis kaart võib olla ka 3D. Mulle endale meeldivad väga praktilised kaardid, millel on ka tasku või karp, kuhu pisike kingitus poetada. Minu arust see on miski, mis on Eesti käsitöömeistritele väga omane.

Kui sulle paberelementide kombineerimisest ei piisa ja sa tunned ennast kindlalt muudes kunstiharudes, näiteks maalimises või voolimises, siis peaksid avastama mixed media tehnikat. Nagu nimigi ütleb, kasutatakse selle puhul rohkem erinevaid töövahendeid, et efekte luua.

Ootan juba põnevusega, et neid erinevaid kaarte meisterdada! Huvitav, kuhu see paberimaailm veel areneda võib?