Kuidas ise teha kaarte?

Kaartide tegemist ma mäletan juba lapsepõlvest. Algklassides oli koolis ja käsitööringis kombeks tähtpäevadeks ise meisterdada ja mul on see siiamaani veres. Praegu on hea meel vaadata, kuidas tibu samamoodi agaralt toimetab.

Kuna mul vahepeal praktika puudus, meeldis mulle teisi käsitöölisi jälgida ja kui tähtpäevade või üritusteni oli piisavalt aega, esitasin ka tellimusi. Kui ma oma suurema “puhkuse” ette võtsin, otsustasin heegeldamise kõrvalt ka paberimaailmas rohkem ringi vaadata.

Ma ei tea enam, kuidas ma selle info peale sattusin, aga veeretasin ennast suure põnevusega ühte õpituppa, mis oli ühtlasi ka masinatutvustus – poe nimi on Teeme TeistMoodi. Seal sai kasutada koolitaja enda masinaid ja lõiketerasid. See oli mu esimene kokkupuude paberilõikamismasinatega. Selles õpitoas olid kasutusel masinad, mille puhul pidi paberi koos lõiketeraga käepidemega läbi masina rullima ja iga pildi jaoks oli eraldi lõiketera. Pildil on mu lemmikkaart sellelt koolituselt. Mulle väga meeldis seal tegutseda ja kaalusin ka ise masina soetamist, aga kuna ma väga tihti kaarte ei teinud ja mulle tundus see lõiketerade otsimine ja ostmine liiga kulukas, jäi see mõte sinnapaika.

Mu teinepool ei jätnud aga asja sinnapaika ja tegi omakorda uurimistööd. Ma sain endale sünnipäevaks sellise uhke pilli, et pisarad tulid silma. Ma isegi ei teadnud, et see masinavärk on nii kaugele arenenud, aga mu tehnikahuviline leidis kõige kõrgema taseme. Minul seisab nüüd laua peal kollane Cricut Explore Air 2. Võrreldes sellega, mis ma kaartide õpitoas proovisin, on see masin elektrooniline ja lõigatavaid kujundeid saab paika panna tarkvaras. See tähendab, et masinas on paigaldatud üks lõiketera ja sa saad ise määrata, mis pilti ja mis suuruses lõigata. Tarkvara pakub ise projekte ja võimaldab ka ise pilte importida.

Ma ei taha nüüd sellega öelda, et kaartide tegemiseks on vaja ilmtingimata suurt masinat – see on olnud minu teekond. Kui on huvi juhendatud tegevuse vastu, soovitan samuti leida mõne õpitoa – seal on olemas vahendid ja kogenud inimesed, kes häid nippe jagavad. Tänapäeval leiab ka väga palju õppevideosid Youtubes, mille abil saab kodus ise proovida. Kui mõne hea video leiad, näidatakse seal tavaliselt alguses ette, mida vaja on – saad poest endale vahendid muretseda ja siis koos videoga meisterdada. Hästi varustatud käsitööpoed müüvad juba valmis väljalõikeid. Kui sa tahad teha kaarte ainult omatarbeks lähedastele kinkimiseks, ei ole vaja osta masinat, vaid hoopis leida hea pood, mis pakub sulle põnevaid asju.

Üks suur abimees, mille leiu üle olen ka väga õnnelik, on paberitrimmer, millega saab ka voltimisjooni ette tõmmata. Giljotiin on ilmselt tuttav koolist või kontorist – ma nimetaks trimmerit selle väikevennaks. Seal saab tugevale paberile teraga libistades sirgeid jooni lõigata. Lisaks on aluslaual sooned ja kaasas tööriist, millega soone kohal paberile vajutades ilus sirge voltimisjoon ette tõmmata. Aluslaual on ka joonlaud (tollides ja sentimeetrites), mille abil saab lõiget või joonte vahesid mõõta.

Minu jaoks kujunes suureks inspiratsiooniks ka disainpaberi avastamine. Ma külastan siiamaani üsna tihti seda toredat käsitööpoodi, sest neil on olemas kõik mõeldavad ja mõeldamatud vahendid paberkunsti jaoks. Ühe sooduka ajal jäidki mulle silma disainpaberid ja tänu nendele avastasin enda jaoks täiesti uue maailma ja stiili. Need paberid on korraliku paksuse ja ilusate piltidega ja puhtalt nendega saab juba ilusaid kaarte teha. Ma hakkasin nende kohta uurima sotsiaalmeedias ja leidsin gruppe ja kanaleid, kus käsitöölised jagasid inspiratsiooniks oma tehtud töid. Tänu nendele olen õppinud palju uusi võtteid.

Paber on väga lihtne vahend, aga sellega saab teha täiesti müstilisi asju. Pean tunnistama, et ma selle koha pealt väga julge veel ei ole. Üks suurim asi, mis ma õppinud olen, on see, et paberi paksus on tähtis. Ma alguses ostsin üsna tavalisi värvipabereid, et katsetada, aga liimiga nad lähevad kortsu ja hakkavad lainetama, isegi siis, kui neid pressi alla (loe: raamatukuhja alla) panna. Ühik, mida tasub poes jälgida, on gsm (Grams per Square Meter) – grammi ruutmeetri kohta. Printeripaber on näiteks 80 gsm. Värvipaber, mida ostetakse kooli kunstitundi, on 120 gsm – sellega saab juba teha ruumilisi lilli. Paber, mida kasutada aluseks ja kuhu peale kõike liimitakse, peaks olema vähemalt 200 gsm. Disainpaberid on samuti tavaliselt 240-250 gsm ja sobivad väga hästi tugeva kaardi tegemiseks.

Ma mainisin juba lillede tegemist – neid saab samuti esialgu erinevates mõõtudes osta. Neid tehakse põhiliselt paberist, kangast ja foamiranist. Hiljuti ma tegin hoopis sellise triki, et ostsin sisustuspoest kunsthüatsindi ja tõmbasin sealt õied maha.

Efekti lisamiseks leiab ka ilusaid kleepse – poolpärleid ja kristalle. Kui on soovi, saab lisada ilusa paela või lausa pitsi. Abakhani pood paneb kohapeal tihti müüki paelte või pitside jäägid. Need on täpselt parajad lühikesed ribad, mida saab paarikümne sendiga osta ja kaardile kaunistuseks lisada.

Millega seda kõike liimida? Praeguseks saab vist igas kaubandusketis käsitöö- või PVA liimi. See on tavaline valge liim, mis kuivab läbipaistvaks. Siinkohal soovitan jälgida pudeli otsikut ehk augu suurust. Mul on praegu pudel peenema auguga väikeste asjade liimimiseks ja suurema otsikuga, et suuremat pinda kiiremini katta. Kui ei ole aega või kannatust liimi kuivamist oodata, on hea abimees kahepoolne teip. Pean tunnistama, et viimasel ajal toimetan põhiliselt just sellega. On olemas õhukesed teibid, mis näevad välja nagu sirged liimiribad. Et kihte või pilte aluspinnast kõrgemalt tõsta, saab kasutada paksemaid teipe või kleebiseid.

Kuna ma pabermeisterdustega alustasin pigem hiljuti, teen ma siin veel väga palju avastamistööd ja seda infot on nii palju, et seda ei saa kokku panna. Ma tahan veel kirjutada nendest imelistest disainpaberitest ja lisaks ka erinevatest kaarditrendidest. Kuna mulle väga meeldivad funktsionaalsed asjad, siis olen leidnud erinevaid stiile, mis ulatuvad kaugemale kui ilusad paberid ja lilled. Minu silmis on ka Eestis täitsa oma stiil olemas.